1 „Ma räägin teile tõtt: igaüks, kes ei tule lambatarasse* 10:1. „Lambatara“ või „hoov“. Sellega viidatakse taraga ümbritsetud ala maja kõrval, mis on sageli maja külge kinnitatud ja müüriga ümbritsetud. Taust on pigem küla kui avatud maastik. värava kaudu, vaid ronib sisse muul moel, on varas ja röövel. 2 See, kes tuleb sisse värava kaudu, on lammaste karjane. 3 Väravavaht avab talle ja lambad vastavad tema häälele. Ta hüüab oma lambaid nimepidi ja juhib nad välja. 4 Kui ta on nad välja viinud, kõnnib ta nende ees ja lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. 5 Võõrale nad ei järgneks. Õigupoolest põgenevad nad võõra eest, sest nad ei tunne võõraste häält.“

6 Kui Jeesus esitas selle illustratsiooni, siis kuulajad ei mõistnud, mida ta sellega mõtles. 7 Niisiis selgitas Jeesus uuesti: „Ma räägin teile tõtt: mina olen lammaste värav. 8 Kõik, kes tulid enne mind, olid vargad ja röövlid, kuid lambad ei kuulanud neid. 9 Mina olen värav. Igaüks, kes tuleb sisse minu kaudu, saab tervendatud.† 10:9. Või „päästetud“. Nad saavad tulla ja minna ning vajalikku toidust leida. 10 Varas tuleb ainult varastama, tapma ja hävitama. Mina olen tulnud teile tooma elu – elu, mis on pilgeni täis. 11 Mina olen hea karjane. Hea karjane jätab oma elu lammaste eest. 12 Lambaid valvama palgatud inimene ei ole karjane ja ta põgeneb, kui näeb hunti tulemas. Ta jätab lambad maha, sest nad pole tema omad, ning hunt ründab karja ja pillutab selle laiali, 13 sest mees töötab üksnes palga pärast ega hooli lammastest. 14 Mina olen hea karjane. Mina tunnen omi ja nemad tunnevad mind, 15 just nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen teda. Ma jätan oma elu lammaste eest. 16 Mul on teisi lambaid, kes ei ole selles taras. Ma pean nemadki siia tooma. Nad kuulavad mu häält ja siis on üks kari ühe karjasega.

17 Sellepärast Isa armastab mind, et ma jätan oma elu, et saaksin selle jälle võtta. 18 Keegi ei võta seda minult; mina otsustasin selle jätta. Mul on õigus see jätta ja õigus see tagasi võtta. See on käsk, mille mu Isa mulle andis.“

19 Nende sõnade pärast olid juudid taas Jeesuse suhtes lahkarvamusel. 20 Paljud neist ütlesid: „Ta on kurjast vaimust vaevatud! Ta on hullumeelne! Miks te teda kuulate?“ 21 Teised ütlesid: „Kurjast vaimust vaevatu ei räägi selliseid sõnu. Pealegi, kuri vaim ei suuda pimedate silmi avada.“

22 Oli talv ja Jeruusalemmas templi pühitsemise püha aeg. 23 Jeesus kõndis templis Saalomoni sammaskäigus. Juudid ümbritsesid teda ja küsisid: 24 „Kui kaua sa hoiad meid teadmatuses?‡ 10:24. Kõnekeelne väljend, sõna-sõnalt „meie hinge ärritad“, mis tähendab ebakindla positsiooni loomist. Kui sa oled Messias, siis ütle meile otse!“

25 Jeesus vastas: „Ma juba ütlesin teile, aga te keeldute uskumast. Imeteod, mida ma oma Isa nimel teen, tõendavad, kes ma olen. 26 Te ei usu mind, sest te pole minu lambad. 27 Minu lambad tunnevad mu häält; ma tunnen neid ja nad järgnevad mulle. 28 Ma annan neile igavese elu; nad ei lähe eales kaotsi ja keegi ei saa neid minult ära kahmata.§ 10:28. Sõna-sõnalt „minu käest“. Sarnaselt salmiga 29. 29 Minu Isa, kes nad mulle andis, on kõigist suurem; keegi ei saa neid temalt ära kahmata. 30 Mina ja Isa oleme üks.“

31 Taaskord haarasid juudid kivid, et ta kividega surnuks visata.

32 Jeesus ütles neile: „Te olete näinud palju häid tegusid, mida ma olen Isalt teinud. Millise eest neist te mind kividega viskate?“

33 Juudid vastasid: „Me ei viska sind kividega hea tegemise pärast, vaid jumalateotuse pärast, sest sa oled kõigest inimene, kuid väidad, et oled Jumal.“

34 Jeesus vastas neile: „Kas teie seaduses pole kirjutatud: „Ma ütlesin: Te olete jumalad“?* 10:34. Tsiteeritud Psalmid 82:6. 35 Ta nimetas neid inimesi jumalateks − inimesteks, kellele tuli Jumala sõna − ja Pühakirja ei või muuta. 36 Miks te siis ütlete, et see, kelle Isa välja valis ja maailma läkitas, teotab Jumalat, sest ma ütlesin „Ma olen Jumala Poeg“? 37 Kui ma ei tee seda, mida teeb mu Isa, siis ärge mind uskuge. 38 Aga kui ma seda teen, siis isegi kui te mind ei usu, peaksite uskuma tõendite pärast, mida ma olen teinud. Nii saate teada ja mõista, et Isa on minus ja mina Isas.“

39 Taaskord üritasid nad teda kinni võtta, kuid ta pääses nende käest. 40 Ta läks tagasi üle Jordani jõe kohta, kus Johannes oli ristimist alustanud, ja jäi sinna. 41 Tema juurde tuli palju inimesi ja nad ütlesid: „Johannes ei teinud imetegusid, aga kõik, mida ta selle mehe kohta rääkis, on täide läinud.“ 42 Paljud, kes seal olid, hakkasid Jeesusesse uskuma.